27.09.2015

Puhkust poole vähemaks?

Ei suuda minagi hoiduda kommenteerimast hr Igor Rõtovi ettepanekut vähendada töötajate aastapuhkust poole võrra.
Noh, et siis tuleb rikkus õuele ja 5% majanduskasv on tagatud.
Ma muidugi saan aru, et see ettepanek on lihtsalt provokatsioon teema tõstatamiseks - kuid ikkagi mõtleks, et kas 14 täiendavat tööpäeva aastas toovad soovitud resultaadi?


Rohkem tehtud tööd, rohkem valmistatud toodangut, rohkem pestud põrandaid, rohkem müüdud vorsti jne jne?
Kõik on õige aga tõhusust, nagu professorid ütlevad tööviljakuse tõusu ei ole. Me ei saa rikkamaks me lihtsalt suurendame käivet rohkema resursi kulutamise arvelt.
Jaa jaa, inimese töövõime on ka resurss, rääkimata sellest, et vähema puhkamise arvelt mõned majandamise valdkonnad nagu meelelahutus, turism jms saavad hoopis pärsitud.
Suuremat lisaväärtust on vaja teenida mitte rohkem rabada.
Milles siis asi?
Asi on võimetuses konkureerida turul kus tehakse tasuvat tööd. Tootearendused, disain, kõrgtehnoloogiad, automatiseeritud tootmine jms.
Aga miks oleme me võimetud?
No lihtsalt sellepärast, et meie eesti ettevõtjate teadmised ei küündi sinnani.
Probleem ei ole palgatööliste väheses tööajas vaid juhtkonna suutmatuses kõrge tööviljakusega tegevust korraldada.
Senini pole seda vaja olnud, sest ettevõtet kasvatada sai ka meie tööjõu odavust kasutades.
Aga enam ei saa, sest keegi pole nõus sentide eest tööd tegema.
See mis tõi meid siia - ei vii meid enam edasi. Kuldsed sõnad hr Presidendilt
Mis siis teha?
Ega muud kui riiklikul tasemel soodustada kõrge lisandväärtusega tegevusvaldkondi ja anda rohkem võimalust noortele.
Kust saada raha?
No näiteks kinnisvara maksustamisest või maksude restruktureerimisest perspektiivikama ettevõtlusvaldkonna kasuks. Seisev raha peaks olema luksus ja näiteks panganduse või kinnisvaraäri suhtes võiks rakendada korralikku tulumaksu?

26.09.2015

Seenevabad seenemetsad, seened metsas 2015



Et siis 25 septembri seisuga kontrollitud. Pole söögiseeni kuid miski vigur paneb samas kasvama igat masti kärbseseeni ja tatikaid. Kahe nädalavahetuse peale kokku kohtusime umbes viie puravikuga, trehvasime paari pilvikut ja saime kätte kaks kaseriisikat. See on kõik.
Tänase väljasõidu esimese peatuse  tegime Juminda poolsaarel kus eelmisel aastal pilvikuid oli paksult. Seeekord MITTE ÜHTEGI.  Järgmine peatus Tapurla kandis Leesi-Loksa teel. Segamets, saagiks üks pilvik ja kaks puravikulist. Kolmas peatus Hara kandis. Jälle mitte midagi. Sellega peab vist hoojaja lugema lõppenuks? Kuigi jah üks katse tuleb veel kui Oktoobri teisel nädalal Nelijärvele sõidame


19.09.2015

"Seenepäev" Nõva Looduskeskuses







Laupäev 19 september. Hommikul sadas vihma, on pilves. Väljasõit kell 10.01. Läks veidi kiireks,  sest üritus Nõval. 82 km kaugusel algas kell 11 st vähem kui tunni pärast. Jäime 7 minutit hiljaks kuid jõudsime siiski just alguseks.
Kõigepealt kuulasime põgusa loengu seeneliikidest ja liigitusest, et millised siis on ohtliku seene üldised tunnused?



  • Kelluka kujuline kübar
  • Valge või rohekas värv
  • Rõngas seene jala ümber
  • Pesa või tupp seene jala juures.
Kui te seeni hästi ei tunne, siis hoidke nende tunnustega seentest heaga eemale.



Järgnes juba "praktika" ehk siis ringkäik metsas. Et üritusest võttis osa oma paarkümend inimest meenutas see rohkem ajujahti mõnele üksikule hirmunud seenele.

Vaadatud film: "Everest"

No mis öelda? Ehk küll ilma ameerikaliku lõputa on film siiski eht ameerikalik idealiseeritud peategelase, valju orkestrimuusika ja põhiteemaga mitte eriti haakuvate dialoogidega.
Pole parimat vahendit kui 3 D film Himaalaja võimas looduse nätamiseks. Filmis on efektseid kaadreid, kuid võinuks olla rohkem, sest suurem osa filmi stseenidest ei vaja 3 D-d
Filmi sisu põhineb 1996 aastal reaalselt toimunud sündmustel, kuid tegevus kontsentreerub rohkem vaatajalt pisara väljapigistamisel ja sisaldab vähevõitu ja mitteveenvalt lugu ennast.
Tänu Himaalajale hindaksin filmi hindega 3


07.09.2015

Vihakuritegude eest karistamine

Ühtpidi on murettekitav sõnavabaduse suht suvaline kitsendamine. Viha ja vaenuõhutamine on paraku väga laialivalguvalt tuvastatavad ja keegi ei tea täpselt kus kulgeb see punane joon. Sestap annab seda süüdistust soovi korral subjektiivselt tõlgendada ja kasutada relvana ebasoovitava seisukoha suhtes. Selline selektiivse õiguse võimalus ei käi paraku sugugi "euroopalike väärtustega" kaasas.
Teistpidi on viha-sõna relv millisega võib ohustada riigi julgeolekut ja on täiesti seaduspärane eeldada, et asjaomased ametkonnad selle vastu midagi ette võtavad.  Euroopaliku riigi A ja B on seaduste täitmine ja võrdsus selles küsimuses. "Sallimatud" paraku vilistavad nii ühele kui teisele.
Ja ongi meil valik kus peame eelistama väikest, "head" fašhismi suure ja paha ärahoidmiseks.
Kahju. Inimene on ikka loom ja ei mõista muud veenmisvahendit kui jõud

05.09.2015

Tallinn – Nordkapp – Skibotn – Vaasa – Turku –Tallinn


Selline lühike reis matkaautoga põhjamaale.



Maršruut. Sõit algas, nagu arvata  praamiga Tallinnast Helsinkisse. Läbi Soome Tampere, Jyvasküla, Oulu, Kemi. 



Väike jalutuskäik Botnia lahe kaldal. 




Sõites edasi E75 Põikasime läbi jõuluvana juurest ja astusime üle polaarjoone. Lapimaa. Kui möödalibiseva maastiku kohta öelda igav siis tähendab see mitte midagi öelda. 



Mets, üksikud graniitkaljud ja jälle mets, lõputu mets kümnete, sadade kilomeetrite ulatuses. Ja ärge te seda viga tehke, et te vähese kütusega teele asute! Järgmine töötav tankla võib olla kaugel! 



Õhtu eel silmasime põhjapõtru, mitte kaugelt vaid otse teeperves puulehti nosimas või hoopis hooletult keset teed patseerimas. Sveta oli vaimustuses kuid  minule kui autojuhile valmistas see lugu üsna suurt meelehärmi. Tee on üsna kitsas, võsa tõttu on nähtavus piiratud. Põdrad, need saadanad ukerdasid kus iganes. Tundus, et need sindrid just ronisid autot lähenemas kuuldes teele. 
Rõõmus üllatus, siiani monotoonselt üksluine maastik muutus

Aristoteles Onassis olla armastanud öelda, et tema põhimõte on põhimõtte puudumine

Ikka ja jälle mõtlen, et ei kirjuta enam poliitikast, ikka ja jälle eksin selle lubaduse vastu. Kõigepealt üks viide...
Mis meid seob?
Eesti ühiskond ja ka eestlased on lõhenenud. Kooseluseadus, pagulased, suhted Venemaaga, ühendavate väärtuste ja autoriteetide puudumine, kibestumine – kõik see on teinud meid rabedaks ja mõranenuks. Vahel kardan, et meie riik lihtsalt libiseb meil käest...

Oma riik kallid sõbrad, selle püsimine ja hoidmine ei ole sugugi sobiv idealisti ja padupatrioodi nõrgale närvikavale. Jajaa, tuleb reeta oma põhimõtteid, tuleb teha valusaid otsuseid ja ohverdada sõpru.
Selles ei ole midagi uut.
Aristoteles Onassis olla armastanud öelda, et tema põhimõte on põhimõtte puudumine.
Nii ka siin.
Et mitte liiga abstraktne olla siis kohe eluline näide:
Muidugi on väga põhimõttekindel ja õilis taastada Tartu rahu järgne piir, ja võtta Petserimaa venelt tagasi.
Kas me saame seda teha reaalselt?
No ei saa.
Veel parem oleks võtta jälle ringlusse oma raha, panna piirid kinni ja maksustada kõvaste välispangad.
Kas me saame seda teha?
Loomulikult mitte.
Nii, et kallid kaasmaalased, ütlen mina teile, et meil on valida: Kas käia ajaga kaasas, loobuda mõningatest, tundub, et väga olulistest põhimõtetest kuid säilitada ühendava väärtusena oma riik... või... ajada hambad ristis taga põhimõtteid ja ohverdada  reaalse elu võimalused.
Me kas kohaneme Euroopast puhuvate tuultega või ohverdame oma iseolemise.
See ei ole mingi minu eriline tõekspidamine, ma ei taha kedagi milleski veenda ega kedagi millelegi üles kutsuda.
Ma konstanteerin lihtsalt fakti.
Noh nagu seda, et täna on laupäeva hommik.
No ja mis siis teha?
Aja lugu ei saa peatada kuid seda saab juhtida.
Pidada meeles, et viha tapab vihkajat mitte vihatavat.
Anda otsustajatele selgelt mõista oma eelistustest.
Austada üksteist ja seadust.
Aga kõigepealt kuulata mõistuse häält ja mitte kalduda äärmustesse.