Lugu on nüüd nii, et alates 1. asugustist 2014 on igaühel õigus viibida ja ööbida eramaal kui puudub piire või maaomandisse sisenemist keelav silt.
Seni võis eramaal viibida vaid päikesetõusust päikeseloojanguni..
Kas see muudatus toob kaasa õnne meie õuele ja suurema vabaduse?
Ei.
Õnne toob see küll silditegijate õuele aga vabadust, vabadust ei too uus kord mitte, sest vastavalt meil valitsevale mentaliteedile tunneb iga ontlik maaomanik endal nüüd kohustust keelusilt üles panna ja tulemusena saab keelatud olema liikuda üldse.
õigustamiseks on head otsitud põhjused, "risustavad", "tulevad maasikapeenart rüüstama" jne,
Tegelikult ei usu, et enamuse maaomanike metsasiilud kellegile enii atraktiivsed on, et sinna prahti tassima minnakse. Koduõue 150 m elumajast kaitseb seadus aga endiselt.
Keelama minnakse tegelikult talupojalikust ksenofoobiast või lihtsalt igaks juhuks.
Ja see on kõige kurvem.
Ma ei räägi isegi looduse risustamisest värviliste siltidega, vaid kaduvast kodaniku põhivabadusest vabalt liikuda vabal maal. Millise mõtte omandab selles valguses sõna kodumaa?
