30 aastat algkooli lõpukellast

Nii ongi.
Ja vaatamata, et on möödunud põlvkonnajagu aega, mäletan hästi viimast klassikaaslastega koos veedetud päeva. Jõudsime siis tagasi paaripäevaselt klassiekskursioonilt Lõuna-Eestisse.
Kui ekskursioonibuss oli peatunud koolimaja esise raudteeäärse tänava servas, võtsime me kõik oma kimsud kompsud ja kobisimie maha.
Ja läksimegi igaüks ise suunas, tabamata hetke tähtsust ja saamata aru et üks ajajärk meie elus oli jäädavalt lõppenud
Nüüd, kolmkümend aastat hiljem peatsin oma auto täselt samal kohal, sellesama tänava servas, sellesama koolimaja ees.
Tibutas vihma, võtsin hoogu hüppasin üle lombi kooliväravas ja olingi jalle sama vana hea maja ees kus olin üheksa aastat oma lapsepõlvest tarkust taga nõutanud.
Ja seal koolitrepil nad seisid.
Tubli paarkümend klassikaaslast.
Ainult kahte koolivenda ei tundnud ma kohe üldse ära.
Jaa... Põhjalikult renoveeritud koolimajas meenutab vanu aegu vaid mõni üksik nurgake.
Vastupidi oodatule on inimesed ajahambale tegelikult paremini vastu pidanud kui kivi, leidsin end oma klassikaaslastes ära tundvat ikka neid samu iseloomu ja temperamendinoote nagu vanastigi.
Pikk laud õlletoas, meenutused, igaüks rääkis pisut endast...
Ja nägemist! Järgmise korrani