Tõepoolest, mind jätab ka.
Mitte, et ma kuidagi Eesti riigi vastaline oleks - aga ju on see vist nõukaaja põrand, et poliitilised tähtpäevad panevad vaid õlgu kehitama.
Lausutakse kõrgelt tribüünilt suuri sõnu, lausutakse küljetsi kellegi kolmandale, mitte mulle, mitte minu edusammudest mitte minu üleelamistest.
Kuskil on veel üks paralleelne maailm, veel üks reaalsus.
Kodanik tundis end siis ja tunneb ka praegu vaid vaatlejana teisest dimensioonist.
Mis küll sellise olukorraga teha?
