09.03.2012

Tahaks juba mätta peale


Aga kuss sa sellega.
...Pilves ilm. Sajab lörtsi ja vihma, hommikupoolikul Ida-Eestis ka lund. Mitmel pool on jäidet...
Grünesse sõit lükkub jälle edasi ja peab otsima tubaseid tegevusi.
Mis teha.
Ju peaks jällegi köögis toimetama ja ammuplaanitud fotosessiooni sõber kutsaga peaks ka korraldama.
Pisut probleeme on asja tehnilise küljega.
Välklambiga pildistada ei taha, professionaalset valgustust ei ole.
Tuleb miskit välja nuputada või tegelda selle asjaga õues.
Hakatuseks võtan ette päris hea juhendi:
http://fotosky.ee/lemmikloomade-pildistamine
Näis, kas jätkub mul kannatust

Korporatiivsuse ussike


... krõmpsutab mõnusasti edasi.
Oh jah – jälle ERM (Eesti Rahva Muuseum) ja selle rajamise sihtasutus.
Olgu, et ehitamisest ei pruugi üldse asja saada kulutas see tore asutus raha rõõmsal meelel edasi.
„Postimees“ kirjutab:
Saame teada, et samal ajal kui „raha üldse ei ole“ sai miski härrasmees mitte just eduka ettevõtmise juures tagasihoidlikud 3000 EUR-i kuus palka.
Harilik Eesti asjaajamine.
Me ei loo sihtasutusi jms ju mitte eesmärgi saavutamiseks, vaid lihtsalt selleks, et kaua ja mõnusalt sealt töötasu saada.
Sama nagu Saaremaa sillaga – polegi kriitiliselt oluline kas see üldse kunagi ehitatakse.
Oluline paistab hoopis see, et raha selles teemas liigub.
Kummatigi pole tegu aga ei asutuse osaliste isiklike investeeringutega ega ka sponsorite annetustega vaid ilmsesti suisa maksumaksja rahaga.
Ei oska muud arvata, et asja organiseeriatel on riigivõimu kõrgel positsioonil olevaid toetajaid.
Kelledel aga „ülisuure töökoormuse“ tõttu pole aega märgata, et raha lihtsalt „kulub kuhugi“ ja ehitustandril kasvab võsa nagu ennegi.
Ma saan aru, et see epistel siin on mõttetu virin, kuid vaiki ei saa ka olla