Astud ringi mõõda suure kaubanduskeskuse toiduosakonda, korjad vaikselt ostukärusse seekordset noosi.
Korraga tõkestab su tee üks hajameelne kodanik kes uurib midagi tähelepanelikult riiulist, olles samal ajal "parkinud" oma ostukäru justkui laias vahekäigus nii, et sellest möödumine teise sarnasega on võimatu.
Sa ei viitsi teise käru eemale puksida ja teed lihtsalt väikese ringi ümber lettide rivi.
Kolme minuti pärast leiad sa sama kodaniku piimaleti juurest. Seekord on see mõtlik isik blokeerinud oma persooni ja ostukäruga ligipääsu pooltele külmkappidele. Olgu, et rahvast on palju ja käru võinuks paar sammu eemale jätta - ruumi ju küll.
Kodaniku kolmas etteaste on kassas, siis on ta unustanud kaaluda puuviljad ja kassapidaja saab korda kaks neid kaalumas käia.
Järgneb maksmise stseen, rahakott leitakse peale põhjalikku käekotis tuhlamist, otsinguid alustatakse lõppsumma nimetamisel - olgu, et kassa ees seisab see inimene juba tubli viis minutit.
Tegevuse käigus selgub, et kodanik räägib sulaselget eesti keelt ja ei ole välisturist, mis ehk selgitaks viivitust.
Arvate, et nüüd on kodaniku kohmitsemisega kõik?
Tühjagi.
Järgneb kaupade ladumine kotti, pikkamööda, mõtlikult, tühi ostukäru jääb seejuures kassa ette blokeerituks, nii, et järgmine ostja ei pääse füüsiliselt oma juba tasutud kaupa kätte saama.
Huvitav, et miks ta niimoodi teeb?
Julgen väita, et tegu on sihiliku käitumisviisiga.
Ja see ei ole üksikjuhtum.
Ongi kohe grupp seltsimehi kes nii end ülal peab.
Keskmine selline - Vanust keskea kanti, liigutuste koordinatsioon hea (pole haige) sõidab autoga, hoolitsetud välimusega, ütleks, et haritud inimese olemisega, mitte ilmselt vaeste hulka kuuluv...?
